Koerasport

Kõiki iiri punaseid settereid ühendab kihk liikuda ja tegutseda. Et oma koerast maksimaalselt rõõmu tunda ja ka talle seda pakkuda, oleks hea kaaluda mõne koeraspordi ala harrastamist.

Eriti efektiivsed koera väsitajad ja rõõmustajad on alad, kus koer saab nii oma teravat nina kui ka majesteetlikku, ent sportlikku keha kasutada.

Linnujaht

Kuigi Eestis ei ole väga levinud linnujaht koos koeraga, on setter just selleks aretatud ning kõigi eelduste kohaselt naudib seda ka üle kõige.  Ei ole ilusamat vaatepilti, kui setter maastikul tegemas tööd, milleks ta loodud on.

Lisaks sellele eeldab Eesti Kennelliit välimikutšempioni kinnitamiseks lisaks näituse sertifikaatidele, et koer on läbinud metsalinnu katse vähemalt kolmandale järgule. Alates 2009. aastast on selle läbinud kolm iiri punast setterit. Üks nende hulgast on Dioskury Sweet Revenge, ehk meie oma Ruby, kes on Nobletoni esimese pesakonna ema.

Jahil liigub setter siksakkidena omaniku ees, hoides nina kõrgel vastutuult. Nii tunneb ta kaugelt juba lindude lõhna ning jääb neile liikumatult osutama, oodates omanikult edasist käsku.

Järgneb tavaliselt mitu varianti:

  • Omanik annab käskluse linnud õhku ajada ja sooritab lasu saagi tabamiseks.

  • Omanik annab käskluse linnud õhku ajada, ent ei soorita lasku (kasutatakse peamiselt setteri kodumaal lindude iga-aastaseks jahieelseks loendamiseks).

  • Omanik kutsub koera ära.

Pärast lindude õhku ajamist (ingl k flush), peab koer kuuletuma omaniku käsklusele “stop” ning jääma momentaalselt seisma. See on oluline koera ohutuse aspektist. Kui koer silkab vaatamata omaniku püüdlustele linnule järgi, ent omanik proovib lasku sooritada, on väga suur oht saagi asemel koera tabada.

Põllul töötamiseks on oluline ka elementaarne kuulekus (koht, siia, oota, lama jne), kuna jahil on koer rihmastamata, kohata võib metsloomi ning adrenaliin on laes.

Enamjaolt kasutatakse põllul koerale käskude andmiseks vilet, kuna kui koer liigub vastutuult, ei pruugi ta omaniku suulist kutset kuulda. Vilega saab palju erinevaid käsklusi koerale selgeks õpetada, kasutades intonatsiooni ja märguande pikkuse muutmist (hea on kasutada ilma kuulita vilet, nt Acme 211,5).

Eesti Setterite Klubi korraldab korra aastas sügiseti jahikoolitust, kust on kõikidel seisukoertel ja nende omanikel nii osalejate kui ka kuulajatena osa võtta.

Setteri metslinnukatse juhendit loe SIIT.

Agility

Agility on koerasport, kus koerad võistlevad koerajuhi käskude järgi takistusraja läbimises. Võistluse eesmärgiks peetakse koerte liikuvuse ja arukuse arendamist, õpetades neid ületama erinevaid takistusi. Agility kui hariva ja sportliku tegevuse abil sotsialiseeritakse koeri ning see nõuab koera ja koerajuhi vahelist head koostööd. (wikipedia).

Võistlusklassid jagunevad  järgmiselt (ka rajad raskusastmelt):

  • A0 -ametlikul võistlusel varem mitte osalenud koerad

  • A1 -võistlustel käimist alustanud koerad

  • A2 -edasijõudnud

  • A3 -profiklass

Agilityvõistlustel antakse välja kohad raja puhtuse (ehk vigade mittetegemise) ning kiiruse eest. Vigadeks loetakse takistusest mööda jooksmist ilma selle läbimiseta, slaalomis eksimist, kontaktpinnalt üle hüppamist, takistuselt pulga maha hüppamist. Diskvalifitseerivad vead on näiteks takistuse läbimine valet pidi (koer siseneb tunnelisse valest otsast), takistuse vahele jätmine ning järgmise takistuse läbimine, slaalomivea mitte parandamine ja võistlusplatsile häda tegemine.

Olen harrastanud agilityt kahe setteriga ning julgen seda soojalt soovitada. See on ideaalne võimalus muidu võib-olla veidi liiga loominguliselt käsklustesse suhtuva setteriga suurepärane kontakt saavutada. Lisaks on see ka omanikule mõnus jooksutrenn.

Eestis tegelevad setterid veel näiteks kuulekuse ja päästega. Viimane sobib setterile samuti eriti hästi, kuna hõlmab endas ka nina kasutust.

Loe pääste kohta lähemalt Otsingukoerte kodulehelt.