Nobletoni kennel on EKL’i ja FCI poolt tunnustatud ning 2014. aastal asutatud kodukennel Harjumaal. Kennelis aretatud koerad on ideaalsed pereliikmed, potentsiaalsed näitusekoerad ning otsivad hea meelega põldudelt ka linde. Igati fit for function.
Kenneli ajalugu ulatub pea kümme aastat selle asutamisele eelnevasse aega, ehk selleni, millal ma esimese koera sain.
Saara (Field of Dreams Cuban Salsa) (21.10.2005 – 23.02.2011)
Olin 13-aastane koolitüdruk, kellele meeldisid hirmsasti koerad. Kuna vanemad ei olnud üldse korteris koera pidamise poolt (elasime viiendal korrusel), olid nad suutnud tõesti nii kaua koera võttu edasi lükata, kinkides mulle sünnipäevaks hoopis gupid (väiksed kalad), võttes kassi jne. Kinnisideeks oli minul aga loomulikult ikka ja alati olnud koer. Saatuse tahtel kolis meiega samasse majja ja isegi samasse trepikotta Iiri setteri kasvataja Piret Kõima (kennel Field of Dreams). Saatusel oli aga korralik plaan varuks, kuna kohe varsti selgus, et Pireti koer Jente on üsna pea poegimas oma esimest pesakonda (21.10.2005).
Iiri setter ei olnud kunagi mu kinnisideeks. Ma oleksin igasuguse krantsiga olnud nõus. Aga kuna iiri setteril on lisaks ääretult kaunile välimusele lisaks ka äärmiselt armastusväärne iseloom, olin 100% iiri punasele setterile müüdud. Elasin poole kohaga viienda korruse asemel esimesel korrusel ja aitasin kutsikaid kantseldada. Jõulude ajal hoidsin kõige väiksemat kutsikat nädal aega enda juures (Piret oli tol ajal stjuuardess ja pidi mõnikord nädalaks või isegi kauemaks lendu minema).
Kõikidel koertel olid küll kodud olemas, aga minu süda ihkas üht kutsikat omale.
Ja nii saabus päev kui kõige väiksemale emasele kutsikale kodu pakkunud inimesed hüppasid alt ära ja minu vanemad heldisid. Siis tuligi meile koju väike Saara (Field of Dreams Cuban Salsa). Olin maailma kõige aktiivsem noor koeraomanik, käisime kutsikakoolis (ei heidutanud meid tuisk, ega -20 kraadi) ning seejärel suundusime agilitymaastikule. Käisime ka näitustel, aga eelkõige oli Saara mulle parim sõber ja kaaslane. Veetsime kõik vabad hetked Kose ümber tuiates.
Esimesel näitusel, mis oli Eesti Setterite Klubi Club Show, võitis Saara BIS 1 kutsika koha kohtunik Sinnika Thag’i pilgu all.
Saara elas kahjuks vaid viie aastaseks, kuna haigestus lümfivähki. Teised kutsikad pesakonnast elavad tänini (üks jäi kahjuks auto alla).
Saara galerii (jutt jätkub peale pilte):
Kogu pere Saara kaotusest löödud, otsustasime, et hetkel uut koera me ei võta. Siis helistas Piret.
Ruby (Dioskury Sweet Revenge) 21.03.2011
Ja ütles, et Saara õel on Moskvas just pesakond sündimas ja ta tahaks meile sealt kutsika kinkida. 21.03.2011 sündiski Venemaal meie pere teine setter Ruby. Ruby on olnud mu setteritest kõige põikpäisem ja tugevama iseloomuga. Ta on minu teada ka ainus iirlane, kellele lapsed eriti ei meeldi. Käisin Rubyga küllaltki palju näitustel, kuigi juuniori eas meil kõige paremini just ei läinud. Ta oli küllalt aeglase arenguga. Näituste kõrvalt käisime kutsikakooli läbi ning alustasime agilityga.
Tuli aeg, mil pidin ise vanemate kodust lahkuma. Äsja oma majja kolinud ja perekoer Saarast ilma jäänud, jättis viimase tütre kodust lahkumine vanemate toa kole tühjaks. Nii jäigi Ruby vaikiva kokkuleppe tulemusena minu ema-isa koeraks. Isa ja Ruby on tänini täiesti lahutamatud. Nad naudivad iga päev pikkadel jalutuskäikudel üksteise seltskonda ja kaunist loodust. Viimane on lausa nii helde Rubyle olnud, et on mitu põldpüü parve nende kodukoha vahetusse lähedusse poetanud. Ruby on väga heade jahiomadustega ning ühena kolmest Iiri punasest setterist (alates 2009. a), kes on ka jahieksami läbinud.
Kui noore neiu iga läbi sai, haarasime härjal esimest korda sarvist ja põrutasime Göteburgi peikale külla. Samsam oli hoolega valitud ja põnevus oli väga suur. Vahetult pärast poegade sündi saigi kennel registreeritud.
Kes on olnud pikemat aega setteriomanik, teab, et kodu on ikka kole tühi, kui öösiti üks punapea und ei valva või keegi külmkapi ukse paotumist kuuldes suure tuhinaga teisest toast kohale ei jookse. Käisin küll Rubyga trennis ja näitustel, aga see ei olnud enam see. Temast oli saanud mu isa koer. Nii oligi mul algusest peale plaan talle sündivatest kutsikatest üks omale jätta.
Ükskõik kelle juures kutsikaid vaatamas käia, tekib alati üks lemmik, kelle võimaluse korral endale koju võtaks. Ja tee või tina, oma pesakonnaga seda ei tekkinud. Niisiis jätsin punase paelaga kutsika endale viimasel hetkel mitmete väikeste asjade pealt otsustades.
Sellest ajast saati oleme Tessaga nagu sukk ja saabas. Ei taha üks ilma teiseta kodu uksest välja minna.
Tessa on kasvanud üles väga kompaktse kutsikana. Kahjuks või õnneks on ta sattunud meile perioodil, kus on meie peres on väiksed lapsed ning ja näitustel käimine pole seetõttu nii tihti päevakorral kui hing ihkab. Küll aga on Tessa ideaalse iseloomuga perekoer, kes jumaldab lapsi. Tänu temale on võimalik meil oma võsukesed õpetada juba väiksest peale loomi hindama ja armastama, mitte neid vältima ja kartma.
Toas on ta tasakaalukas kaaslane, ent kui õue saab, ei raisata ühtegi sammu sörkimisele. Kõik käib tempokalt ja lennukalt. Minu silmis ideaalne setter. Armastav, hooliv, toas tasakaalukas, aga parasjagu vimkat ka ikka sees ;).